Ellujäämine looduses on kunst ja teadus, mis on arenenud aastatuhandete jooksul. See põhineb põhilistel bioloogilistel vajadustel: vesi, toit, varjupaik ja turvalisus. Varajased inimesed õppisid ellujäämise oskusi jahipidamise ja koriluse kaudu, mis olid eluliselt tähtsad nende ellujäämise ja arengu jaoks. Need oskused kanti edasi põlvest põlve, iga kultuuri kohandades neid vastavalt oma geograafilistele ja klimaatilistele tingimustele.
Varased inimesed, nagu neandertallased ja hilisemad Homo sapiens’id, olid ellujäämiseks täielikult sõltuvad oma keskkonnast ja oskustest. Nende ellujäämisoskused olid eluliselt tähtsad, et kindlustada toit, kaitse ja reproduktsioon. Tänapäeval on ellujäämisoskused populaarsed nii militaarsetes treeningutes kui ka tsiviilelu äärmuslikes olukordades, nagu matkamine kauges looduses või loodusõnnetuste korral.
Ellujäämisõpe rõhutab põhjalikku ettevalmistust ja mõistmist, et ka kõige ettenägematumates olukordades on võimalik säilitada kontrolli oma olukorra üle. Oluline on ka psühholoogiline vastupidavus, mis aitab inimestel rasketes olukordades keskendunud ja motiveerituna püsida.
Ellujäämiskursusel õpetatakse, kuidas ära tunda ja kasutada looduslikke ressursse, teha tööriistu ja relvi, rakendada esmaabi ja navigeerida nii kompassi kui ka looduslike märkide abil. Samuti on oluline õppida, kuidas säilitada rahu ja selgus kriisiolukorras, mis on ellujäämisoskuste efektiivse rakendamise võti.
See kursuse osa annab ülevaate ellujäämisoskuste ajaloolisest arengust ja nende rakendamisest kaasaegsetes tingimustes. See loob vundamendi edasisteks praktilisteks õppetundideks, mis käsitlevad spetsiifilisi oskusi ja tehnikaid, mida kursuse raames veel käsitletakse.
